Väikevorm
2010
Installatsioon EKA tudengite hüljatud maalidest on olnud üleval 3 erinevas asukohas. Lasnamäel 2009 a kevadel, Vabaduse väljakul ja Mustamäel 2010 kevadel. Minu huvi selle projektiga on tuua muutusi avalikku ruumi. Kõige võimsam mõju oli magalarajoonides – Lasnamäel ja mustamäel. Nendes piirkondades keskkond muutub äärmiselt vähe, samas elanike soov näha oma elukeskkonda ootamatuma ja põnevamana on väga suur ja seda sõltumata vanusest. Olles ise pärit Mustamäelt, tunnetan seda janu muutuse vastu.
Selle töö mõju oli inimeseti üsna erinev. Ma kujutan ette, et möödujale, kes ei söandanud ligi minna, jäi ta üheks eredaks värvilaiguks, aga suuremale huvilisele mõjus teatud kompositsioonilise väljapanekuna, mis võimaldas ka süvenemist, sest mõned tööd olid tõesti head. Lapsi võlus see objekt tervikuna, nad üritasid teada saada, mis sellega teha saaks – sisse minna, küljes rippuda. Lisaks oli neil kihk mõni maal endale päriseks saada ja mõned tööd jagasin laiali ka. Aktiivsemad olid ka vanemad inimesed ja eriti need, kellel endal mingi seos kunstiga – üritanud ERKI-sse sisse saada, laps õpib või lihtsalt huvi. Ja neid oli üllatavalt palju. Kõige tagasihoidlikumad olid täiskasvanud, kuna asi oli võibolla liiga harjumuspäratu ja eeldas jalgrajalt kõrvale astumist. Selles osas töötas jälle paremini Vabaduse väljaku installatsioon, kus visuaalne kontrast oli väiksem ja ta jäi keset liikumisteid.
Huvitav oli ka jälgida, kuidas maalid kaitsetuna linnaruumis vastu võeti, on ju maale harjutud vaatama pigem turvalises galeriis, käed seljataga risti, kergelt ettepoole nõjatudes. Ma tajusin mingit fundamentaalset kunstiteose austust, kartust, mis endal EKA-s õppides veidike kaotsi läinud. Väga palju muretseti tööde märjakssaamise pärast ja vandaalide pärast, aga ma olen kindel, et see oli vandaalitsevale kontingendile niivõrd hoomamatu materjal, et nad isegi ei tulnud selle peale, et sellega midagi ette võtta.
Kokkuvõtvalt öeldes, ma arvan, et peale tähelepanu köitmise tekitas see töö inimestes teatud positiivset segadust, kuna sagedasem küsimus oli – mis see on? Selles osas jätsin otsad vette ja mingit selgitavat tahvlikest seal juures polnud. Ma arvan, et see on palju huvitavam, kui selle asemel, et teada saada, mis see on, kes tegi ja millise ürituse raames, võib keskenduda töö vahetule mõjule, sellele, mis ta tundub olevat ja kuidas ta suhtleb ümbritsevaga.
